Niisugune mulje igal juhul jäi pühapäeva, 1. veebruari õhtul, kui päeva spordi tähtsündmuse ehk käsipalli MM finaali resultaati sai õhtuse AK spordiuudistest asjata oodatud. Helar Osila pajatas kõigest, kaasa arvatud kepikõnnist ja matkamisest, ent ühest eurooplaste lemmikmängust oli Suur Ülemus vist surmaähvardusel rääkimise keelanud. Käsipalliliidu vastutav sekretär Pirje Orasson oli aegsasti käinud IHF pealiku Hassan Moustafa jutul; kõnelnud, et Eesti on väike aga väga tubli käsipallirahvas Läänemere kaldal. Moustafa olnud lahke mees ja pakkunud MM'i finaali teleülekande õigust riigitelevisoonile jumalamuidu. Nii kepsutanud Pirje rõõmsal meelel ETV spordijumala jutule ja pärinud kelmikalt:” Ütle Marko üks hea põhjus tippkäsipalli ETV's mitte näidata!!!” Selle peale langenud kõnetatav näost täitsa ära :”Ah, mine metsa oma käsipalliga. Pärast on kõik kohad näpuliimiga koos. Mine kohe Oliveri juurde säherduse hapu jutuga…”. Paraku ei laienenud IHF pakkumine erakanalitele. ETV valis aga hoopis omapärase tee – 16. jaanuarist kuni 1. veebruarini väldanud MM-turniiri ei peetud pea ühegi uudise vääriliseks ning Riigikogule esitati palve kustutada käsipall spordialade nimekirjast.
Käsipallientusiastid Ain Pinnonen, Riho-Bruno Bramanis, Raivo Laast ja Kalmer Musting oleks justkui halba aimanud ja taipasid endile õigel ajal lunastada lennupiletid Zagrebisse ja ühtlasi osta ka odavad pääsmed poolfinaal- ja finaalmängudele.
Kalmer Musting Horvaatia reisijuttu pajatamas (pilt ei kuulu Scanpixile !!!)
Kalmer,väike eksam – kuidas kõlab horvaadi keeles “käsipall”
“Käsipall on horvaadi keeles rukomet. Ja tegelikult pärinevad need teadmised mul juba eelmisest sajandist, mitte sellest korrast. Siis sai käidud noortevõistkondadega mitmeid kordi Praha Cup'il. Domineeriv oli ju seal Balkani käsipallikool. Eks algul sai mõistatatud küll, et mis see RK seal jugo satside nime ees teeb, aga kui vanemad kolleegid olid mind piisavalt praadinud, ütlesid ikka ära, et eks see käsipalliklubi tähenda.
Horvaatias sai käidud eelkõige sellepärast, et MM'i ajale oli sätitud rahvusvaheline käsipallitreenerite seminar. Kusjuures lektorid olid väga kõrgest klassist – Norra naiskonna maailmameistriks tüürinu ja ka momendi maailma parima klubi BM Ciudad Reali kirgiisist treener Talant Mushanbetovich Duyshebaev.Demonstreeriti kuidas Prantsusmaa võistkonda olümpiavõiduks üldfüüsiliselt ette valmistati ja veel mitut muudki vigurit.”
Te olete ju ise maailmatu vinged treenerid, 4 põhjamaade tarka …Ja miks Jüri Leppa kaasas polnud?
“Ei, sellist tunnet nüüd küll ei ole. Tugevamad tegijad on ikka mujal, mis targad meie…. Aga miks Jüri ei tulnud, peab ta enda käest küsima. Kutse kõigile treeneritele oli meilis olemas ja igaüks ise otsustas, läheb või ei. Kuuldavasti jäänud Lepp kodumaale, et salaja Tallinnas uut superklubi luua. Jutud vähemalt käivad. Aga noh, eks omad vitsad peksavad. Mina näiteks sain Kuuba treenerite pealt paar head skeemi maha vehkida, kuidas Kehrat nurka ajada. Noil olevat seal sihukeste paberivabriku võistkondadega päris häid kogemusi.
Aga jah, lisaks saime vaadata üht poolfinaali, kolmanda koha mängu ja ka finaali. Olime aegsasti hankinud korraldajatelt “ülisoodsad sõbrahinnaga” piletid, mis tähendas seda, et näiteks finaalmängu pääse maksis 500 krooni. Kuuldavasti kerkinud pileti hind mustal turul koguni 10 000 kroonini, aga ise proovi ei teinud, et kas saab spordihalli juures pääsmest lahti. Huvilisi muidugi oli, kes käisid pronksi- ja kullamängu vahel halli ees edasi-tagasi, lootuses sisse pääseda, aga ei tihanud isegi kombata, palju oleks kunasid (horvaatia rahaühik) saanud. Räägiti muuseas koguni 1000 eurostest summadest.”
Mida põnevat nende Zagrebi päevade jooksul silma hakkas?
“ No meil oli igati normaalne seltskond. Kui mängu polnud, kestsid loengud 7-8 tundi, ega pärast seda ei viitsinudki kuhugi minna. Bramanis väheke kolas ringi, rahutu hing nagu ta on. Suhtles palju teiste treeneritega ja eks tal ikka väikest viisi see mänedzeritöö mõte peas mõlgub. Me teiste meestega pikutasime hotellis. Ega hästi ei julenudki ringi siiberdada, sõja ajast pidi veel 900 tuhat lõhkemata maamiini ripakil olema. Me ei saa ometi ettevaatamatusest Eestit ilma treeneriteta jätta. Aga enam-vähem kogu Euroopa paremikku kuuluvate riikide esindused olid kohal ja siis ka selliseid eksootilisemaid vendi nagu Mehhiko ja Iraani treenerid. Kuubalastest sai juba ennist kõneldud.
Kuigi vahemaad on Zagrebis suured ja linn ise igavene pirakas, oli tunda küll, et suur spordisündmus on toimumas. Reklaamid olid kõikjal väljas ja horvaadi rahvusvärvides, puna-valgeruudulistes särkides entusiaste kõik kohad täis. Horvaadid on tõsiselt spordilembesed ja ka käsipalli peale ollakse hiiglama maiad. Horvaatiasse ehitati ju neid mänge silmas pidades tervelt 6 uhiuut spordihalli. Kõige suurem – üle 15 000 pealtvaataja mahutav Zagrebisse, järgmine (12 000) Splitti ja siis need teised linnad. Kuues, see kõige väiksem on meie mõistes ikkagi suur – 3700 kohta. Juba see kõik räägib enda eest.”
Nägite oma silmaga finaalmängu, mis lõpuks läks rahva pettumuse väel üle korralikuks mürgliks.
“Selge oli see, et horvaadid ihkasid koduselt MM'lt ei muud kui esikohta. Eks selle nimel toodi ju Zagrebi Osiguranje võistkonda kokku kõik maailma peal laiali olevad head mängijad, kaasa arvatud superstaar Ivano Balic. Ajakirjanduse andmetel maksti kuni 800 tuhat eurot, et teda San Antoniost välja osta. Eks kõik eesmärgiga võita kodune suurturniir. Ja kui see võit ei tulnud, siis muutus olukord ikka kaunis kriitiliseks. Saali diskor kutsus rahvast üles korda hoidma ja ka mängijad ise. Paar-kolm minutit enne lõppu oli tõesti hetk kui väljakule loobiti kõiksugu vidinaid, mis kätte juhtus – välgumihkleid, münte, väikeseid plastmasspudeleid. Kõike, kõike ja ikka prantslaste pihta. Teles ilmselt lükati selleks ajaks reklaamid peale.”
Kas te ka midagi loopisite ja kummale üldse pöialt hoidsite?
“Me küll ei loopinud. Säästuaeg, midagi ei tohi kergekäeliselt minema visata. Poisid enne küll pakkusid, et käime munapoest läbi ja võtame paar restitäit. Aga põhjust ka nagu polnud, sest prantslastele me pöialt hoidsime ja nemad ka võitsid. Siin Eestis liigub ringi müüt shokolaadipoistest, aga tegelikult on see petukaup. Ain, kes on saanud neid lähemalt uurida, ütles kah, et pole nad mingid shokolaadipoisid, täiesti tavalised valget verd eesti mehed, kellel Oliver Kruuda enne mängule minekut lõuaaluse kohukeseglasuuriga kokku võõpab. Umbes nii nagu poisikesepõlves kui karjas käies sai aasale tukastama jäädud. Siis külatüdrukud, va kelmid tegid mind kurgu alt või
lillega kokku ja pärast narrisid, et
vaat, kus on alles võid söönud. Õiged shokolaadipoisid on ikka Prantsusmaa satsis. Lausa tume shokolaad.
Aga ega me väga ei julenud Prantsusmaa poolt plaksutada ega tohutult karjuda. Tõenäoliselt poleks see tervisele head teinud.”
Maailma kõige tugevamate liigadega riigid Hispaania ja Saksamaa mingit hiigelhead mängu ei näidanud.
“Hispaania oli ikka väga lahja, Saksamaa sai tugeva 5. koha. Aga eks siin mängib rolli see, et mõlemite tippliigad ostavad ju enamuse mängijaid sisse. Paljukest seal Bundesligas siis sakslasi on – ikka needsamad prantslased, taanlased, rootslased ja muu rahvas. Ning see maksab rahvusmeeskonna tasandil viimaks kätte.”
Makedoonia, kellelt saime kodus viigipunkti, platseerus väga heale kohale. Nende täht Kirill Lazarov püstitas aga kõigi aegade MM-turniiride väravarekordi. Kas kippusid võrdlema ka ja rehkendama, kuidas Eestil läinuks?
“Tegelikult ei saa nii liita ega lahutada. Eks mul selle Põlva mängu lõpp siiamaani kripeldab. Kujutagem nüüd ette kui oleks kodus võidu võtnud, mismoodi me siis veel ringi käiks ja mõtleks. Umbes nii, et kuna me Makedooniat võitsime, siis me peaksime nendest koha võrra eespool olema. Ma arvan niiviisi, et Eesti koondisel pole väga pikk maa finaalturniirideni. Aga see tahab saada täielikku õnnestumist – meeskond peab olema väga heas vormis, loosiõnn peab grupi näol naeratama pluss veel suur annus lisaõnne. Nagu võrkpalluritega juhtus. Aga kuna meie koondis koosneb väga noortest meestest, siis 3-4 aasta pärast võiks ju üht-teist oodata.
Ent ilma riigi rahalise toetuseta ei tuleks see ikka kõne allagi. Riik peaks rahvuslike pallimängukoondiste toetamisele tõsiselt mõtlema, mis sest, et praeguses situatsioonis on sedasorti juttu vist mõttetu ajada. See, et Kalev/Cramole need miljonid eraldati, näitab meie poliitikute väga kõrget taset. Selliseid asju ei tohiks normaalses riigis juhtuda. Ma saan aru, et ennekõike saab raha riigi koondis ja seejärel paremad klubid.
SERVITI-PRESS
