Laupäeval, peale Eesti meistrisarja mängu, kui kogu Serviti võistkond kogunes linnapea vastuvõtule, oli peatreener Kalmer Musting kadunud nagu tina tuhka. Kellelgi polnud aimugi, kus mees olla võiks. Ametliku versiooni kohaselt valmistavat ette järgmise päeva minikäsipalli turniiri võistluspaiku. Aga arvati ka, et ehk kaotus rikkus peotuju. Ent Kalmer pole seda tüüpi, et ühe ebaõnnestumise tõttu nina norgu laseb. Samal ajal kui Serviti mängumehed võtsid vastu järjekordset “Aasta Tegija” auhinda, vuras Musting Viljandi poole. Ise ka täpselt teadmata, mis teda seal ees ootab. Kutse olnud postkastis, eks siis tulnud minna. Jäi veel pool tunnikest hiljakski ja pidi nii uksel seisvalt õhtu kunstiliselt juhilt Kalju Komissarovilt pärima, kas hilinejaid ikka sisse lastakse. “Astu laeva,” vastanud lavastajahärra, “aga vaata, et pärast korraliku pidukõne pead.” Eesti Kultuurkapitalil oli Kalmer Mustingule preemia – kehakultuuri ja spordi sihtkapitali preemia. Seda antakse välja aastast 1997 ja esimest korda ajaloo jooksul langeb see osaks käsipalliga seotud sporditegelasele. Ametlikus pressiteates kõlas põhjendusena :” Kalmer Mustingule pikaajalise tulemusliku töö eest käsipalli arendajana, käsipallurite arendajana ja suurima panustajana Põlva kujundamisse rahvusvaheliselt tunnustatud käsipallikeskuseks”. Ja kui teiste valdkondade laureaadid tänasid oma kõnes Kultuurkapitali ja otsustajaid, kes kenakese preemia saaja isiku määrasid, siis Mustingu tänu läks mängijatele, kõigile Põlva käsipalli toetajatele ja toredale publikule.
Kalmer Musting – lips ees nagu linnutiib (ajaleht Sakala pilt)
Ent kõik on õige. Põlvat teatakse tänu sellele pallimängule ka piiri taga, mine sa itta või läände. Härra laureaat on nimetatud Põlvamaa aasta parimaks treeneriks 2002 aastast saadik. 2006/2007 hooaja eest on ta pärjatud ka Eesti aasta treeneri tunnustusega. Viinud Serviti Eesti karikavõitjaks, kahel korral Eesti meistriks ja võimsa Balti liiga võitjaks. Lisaks lugematu hulk saavutusi noortegruppidega. Kehalise kasvatuse tunnis sundinud nii mõnegi lodeva jõmmi kätekõverdusi ja kihutusjooksu tegema.
Mustingust võinuks saada ka odaviskaja
Eks maapoisi vanemad ilmselt tahtnuks kõige parema meelega, et pojast saaks tubli kombainer või zootehnik, aga sellel oli sporditegemine veres. “Siis tehti ikka sporti hommikust õhtuni, igasuguseid alasid. Vahva aeg oli. Esimesed käsipallitõed tegi selgeks oma kooli kehalise õpetaja. Vahel sai käidud võistlustel ka teiste koolidega madistamas. Nii, et ilmselt olin 13 kui käsipalli (toona väravpalliga) kokku puutusin”.
Vahepeal olid paar TSIK'i aastat ja kergejõustik. Kalmeri lemmik oli odavise, kus 60 meetrit oli ikka nagu nalja teha. Sellega oleks ta meie maailmameistrile Värnikule praegu ilmselt kõva konkurent. Pärast TSIK'i paelus aga taas käsipall ja Põlva esindusmeeskonna eest mängimine ning treenimine. Sest juba siis kui ta Johannes Uti käe all harjutas, pakkus viimane, et võta paar poistetrenni endale ka, mis sa sealt kaugelt Moostest niisama Põlva vahet voorid. 1998 aastal tuli esimene Eesti meistritiitel Servitiga. Mustingul jõudu jätkus ja nii pandi 1.82 pikk vägilane paremsisemist mängima. Sellele positsioonile jäi ta kuni mängijakarjääri lõpuni 2000 aastal. Achilleuse kõõluse hädad ei lasknud enam ise palli taga ajada.
Seda, mis edasi tuli, teavad ka kaasaegsed väga hästi. Vana Serviti pealinna kolimise järel hakkas Kalmer entusiastlikult uut võistkonda üles töötama ja kui esimestel aastatel paistis, et kolmandast kohast paremat positsiooni Maarjamaal kuidagi kätte võita ei õnnestu, siis usk, lootus ja armastus viisid sihile ning nüüd on Serviti meeskond, kuhu tahavad tulla mängumehed igalt poolt võõrsiltki. Nüüdki, kui Serviti endale novembris-detsembris lisajõudu otsis, läksid hõissu täis mängumehed lätlastest serblasteni välja. Ju on kuuldud, et Põlvas on tubli võistkond ja ka stipendiumite ehk siis honoraride kättesaamisega pole iialgi probleeme. Ometi on see ikka vägagi suures osas Põlva poiste oma sats ja just see rahvale meeldibki.
Kuigi koolitunnid on nüüd sinnapaika jäänud, jätkub Mustingul ameteid ikka nagu Hunt Kriimsilmal. Serviti ja Eesti koondis juhendada, öömaju broneerida, plakateid kleepida, intervjuusid jagada, meeskonna buss võistluspaika tüürida – Kalmer ei põlga ühtegi tööd ära. Lisaks veel väikeste meeste, põlvepikku poisikeste treeningrühmad. Neist ei kavatse ta iial loobuda. “Neid marakratte on küll raske taltsutada ja nad on meeletult lärmakad, aga treeningtund nendega aitab igasugu pinged väga hästi maha laadida,” kiidab Musting kõige pisemaid pallureid. Ja loomulikult saun. Kalmer Musting on paadunud saunafänn, seal võib ta viha ja paari õlle seltsis üsna mitu vaba või mängujärgset õhtupoolikut nädalas mööda saata. Päris õige eesti mehe moodi…
Kas preemiasummale, mille suurus 30 tuhande ringis, ka juba miski rakendus on välja nuputatud, jääb Kalmer täpse vastuse võlgu. “Eks tore oleks perega üks reis teha, aga vaba aega selleks ei paista silmapiiri taga ka mitte. Vahest siis natuke eluaset kõpitseda,” leiab tipptreener ka sellele olukorrale lahenduse.
SERVITI-PRESS
