Põlva inimeste harjumuspärastel käsipallikäikudel oli pikk vahe sees. Lääged kirikukontserdid ja soodusmüügid pakkusid sportlikule publikule naeruväärselt hädist aseainet. Seepärast oli 10. jaanuar pikisilmi oodatud päev, mil kõrgemale kapipealsele peidetud fännisärgid, trummid ja vilepillid jälle alla võeti ja nende korrasolekut kontrolliti. Nii mõndagi tegi murelikuks asjaolu, et vahepealse ajaga oli sponsorite nimedega kirjatud kehakate kuidagi kokku kuivanud. Oh seda peegli ees keerutamist siis !!! Lõpuks pidaski enamus targemaks istuda Mesikäpas, paksud vammused seljas, et vallatud verivorsti- ja süldivoldikesed väga välja ei paistaks.
Uus aasta – uus taktika
Serviti oli alguseks kokku leppinud omapärase mängujoonise. “Seisame kõik ringis 10-11 meetri kaugusel väravast ja teeme kõvasti sööte. Ikka keskele, sealt paremale, siis vasakule. Kõik peavad vähemalt kolm korda palli puutuda saama, keegi lähemale ei lähe ja äkilisi liigutusi ei tee,”kõneles strateegia. Asi toimis üllatavalt hästi ja Chocolate Boys sai esimese värava alles 5. mänguminutil. Siis ei pidanud Maksimi närvid enam vastu ja vene kombe kohaselt asus mees innukalt rüselema. Taoline üleannetus sai kiirelt karistatud – kokkupõrkes Valdar Noodlaga ei kasutanud Butenko klassikalist telemark-maandumist, vaid enda välja mõeldud ristseliti-põlve-otsa-stiili ning mäng oligi seks korraks läbi.
Chocolate aga tõestas vana tarkust, et sööda palju söödad, võidab ikka see, kes väravaid ka viskab. Dener Jaanimaa säras üle pika aja taas nagu päike. Kust aga palli lendu lasi, sealt ka punkt manu tuli.
Chocolate Boys teenis küll märgatavalt enam kaheminutilisi karistusi, aga suurt häda sest ei sündinud. Selle asjandusega on lood järgmised. Vana-aasta lõpus istusid treenerid Lepp, Musting ja Pinnonen ootusärevate nägudega ümber jõulupuu. Eks ikka oli huvi, mida Santa Claus kotist välja sikutab. “No Kalmer, sa oled tubli poiss olnud küll ning Kultuurkapitali preemia saad ja puha, aga siin paki sees on sulle ja Servitile üks ports arvulist ülekaalu. Tule ja loe luuletust või löö tantsu,” nõudis jõulumees. “Topi oma arvuline ülekaal otsekohe kotti tagasi,” põlgas Musting kingi ära. “Me oleme Servitis kõik lihtsad maapoisid, hea lastetoaga, võiks isegi öelda, et dzhentelmenid. Ning meie kasvatus ei luba vastasele kallale kippuda kui see maas lamab või pingil pikutab.”
“Aga meie, kus on meie arvulise ülekaalu pakike,” tönnis Jüri. “Meil on alalõpmata pooled mehed vigastatud või mumpsist ja läkaköhast räsitud. Nüüd tahavad veel Mariust ka ära võtta. Ma ju saatsin Rovaniemisse mitu kirja ja palusin kasvõi näpuotsagagi; kolm-nelikümmend minutit mängu kohta pole ju palju tahetud.”
Ain, kes oli kolmikust kõige vaguram, sai aga mitu pakki. Ühes oli yorikiri, teises tsukidashi, kolmandas koguni oshidashi. No küll oli rõõmu – nüüd vanematel mängumeestel hea noori ja nobedaid vastaseid lausa sumovõtetega pikali lüüa ja saalist välja tõugata.
Serviti väga ei pingutanud ja nii pidasid eakamad fännidki targemaks vahepeal sõba silmale lasta
Mäng ise suurt silmailu ei pakkunud. Eakamatele härrasmeestele tikkus vägisi uni peale ja kahetseti, et kodu ahju peale pikutama ei jäädud. Margo Piksööt tegi paaril korral Eesti koondise väravavahile Mikolale vigurit ja hanitas palli mõlemal karistusviskel kauni kaarega üle Naumi pea. Siim Kübard käis käterätiga vastaste varumeeste pingi ette tekkinud lompi kuivatamas. Töö tehtud, näitas mees ilmeka zhestiga, et selliste asjade peale on ta mihkel. Kõige kõvemini pani aga saali rõkkama shokside joonemängija Ego Riener, kes sattus üks-üks silmitsi Põlva väravavahiga. Kõik Rieneri ilmes ja kehakeeles kõneles selget keelt : “Nüüd laksan hirmsa pommviske, mis läheb kõigepealt väravasse, siis läbi väravavõrgu, värava taga oleva kaitsevõrgu ning viimaks seinastki läbi. Vaat selline mees olen!!” Tegelikult panigi, aga väikese valearvestusega – pall põrkas põrandalt lakke. Eks rõõmu oli sellestki. “Kui veel noormängija olin, siis pildusime ikka aastavahetuse eel ja järel põhku lakke. Kelle oma sinna paremini kinni jäi, sel oli lootust kevadhooajal kõvasti väravaid visata,” meenutas Ego vanu häid aegu. Teadlased on aga välja rehkendanud, et kui võtta aluseks Valdar Noodla kehamassiindeks ja lisada sellele teatud liikumiskiirus, on võimalik otsejoones läbida mistahes teel seisvad takistused. Samas on Valdarit hoiatatud, et optimaalsest kiirusest aeglasem või kiirem võib kurvasti lõppeda. Paraku sedakorda nii läkski. Aga alati on võimalik asja parandada…
Esimest korda oli Põlva publikul võimalus aktioonis näha ka värsket sisseostu – pikka ja vibalikku Sergei Ljubtsenkot. Mees kerkiski Serviti suurimaks väravakütiks, mingit otsest praaki samuti ei tootnud. Viskas ise ja andis nurka mõne tubli söödugi. Kaitseski rassis. Ei tea, mis ta ise asjast arvata võib, kuna kõik neli mängu, mis ta Serviti särgis mänginud, on paraku kaotusega lõppenud. Vast on ikka kirjaoskaja mees ja on lugenud, et tegemist on siiski Balti ja Eesti meistriga ning neid tiitleid ilma võitudeta ei jagata.
Põlva Serviti – Chocolate Boys 26-28 (7-13)
Põlva Serviti: Sergei Ljubchenko 8, Mario Karuse 6, Siim Kübard 3, Raido Peedomaa 2, Henri Sillaste 2, Margo Piksööt 2, Maksim Butenko 1, Rasmus Käo 1, Siivo Sokk 1
Chocolate Boys: Dener Jaanimaa 10, Ego Riener 3, Tarmo Ulla 3, Ravo Voosalu 2, Martin Noodla 2, Sten-Erik Lepp 2, Jaanus Rätsep 2, Priit Kotsar 2, Jürgen Rooba 1, Valdar Noodla 1
Nüüd on nii Servitil kui Chocolate Boys'il turniiritabelis 9 mängust 14 punkti. Juhib HC Kehra, kes on täiseduga kogunud 8 mänguga 16 punkti.
Järgmine Eesti meistrisarja mäng toimub Põlvas, Mesikäpa Hallis kolmapäeval, 14. jaanuaril algusega kell 10:00. Vastaseks SK Tapa
Siit saad aga kuulata Vikerraadio mängu kokkuvõtet ja intervjuusid Dener Jaanimaa ja Mario Karusega
