Kui Siivo Sokk 2. klassi poisina oma esimesse käsipallitrenni jõudis, ei osanud ta uneski näha, et 34. aastasena aktiivse käsipallurina tegevuse lõpetamisel on ta 10 kordne Eesti Meister meeste käsipallis aastatel 2007, 2008, 2010, 2011, 2013, 2015, 2016, 2017, 2018, 2019, Balti liiga võitja hooaegadel 2007/2008, 2009/2010 ja sama liiga finalist hooaegadel 2010/2011, 2011/2012, 2013/2014, 2017/2018 ning Eurosarjas mängimise kogemus kokku 16-l hooajal. Lisaks on ta esindanud Eesti riiki korduvalt nii noorte- kui meestekoondises. Seega kohaliku käsipallurina on ta auga väljateeninud n-ö “käsipalluri pensionile” minemise.
Kohtusime Siivoga suvises Põlvas peale tööpäeva. Juulis peale hooaja lõppu on ta teinud kaasa mõne treeningu esiliiga 2018/2019 hooaja võitjatega, mänginud võrkpallis Rahvaliigas, selleks et ikka füüsilist vormi hoida. Siivo on oma eluga väljaspool käsipalli rahul, nokitseb vaikselt majaehituse kallal ning naudib oma igapäeva tööd.
Põlva Serviti meeskonnaga liitus Siivo aastal 2004 asudes vasakääremängija positsioonile ja mängides kogu oma karjääri jooksul vaid Põlva Servitis. Kuid alustades algusest: “Sündisin Tallinnas ja sealt kolis pere kõigepealt Viljandisse, siis Ahjale ja edasi Põlvasse. Läksin “Metsakasse” 2. klassi ja oli loogiline samm liituda Kalmeri (Musting) käsipallitreeningutega samas koolis. Teist valikut väga polnudki ja ise selle sammu tegin. Samas grupis käisid juba nt Mux (Kristjan Muuga) ja Ess (Eston Varusk), ” meenutas Siivo käsipalli juurde jõudmist. Küsimusele, kas Viljandi kaotas juba eos tema kui käsipalluri, leidis Siivo, et küllap Viljandis polekski temast käsipallurit saanud ja ta oleks liitunud seal mõne kergejõustiku grupiga.
Seda, et Siivol oli juba koolipoisina spordi vastu kirg näitab ka see, et Põlvas käis ta lisaks käsipallitreeningutele ka aktiivselt kergejõustiku treeningutel, kus jõudis kaugushüppes, 100-meetri ja 60-meetri jooksus ka Eesti Meistrivõistlustele. “Sel ajal ei kattunud käsipalli- ja kergejõustikutreeningute ajad, mis andis võimaluse mõlemast osa saada. Põhikooli lõpupoole olid käsipallitreeningud lisaks õhtustele treeningutele ka 2x nädalas hommikul enne koolitunde. Kuna tahtsin mängida, siis ei pidanud keegi sundima, et tuleb trenni minna. Ka Tartusse õppima minnes käisin nii hommikul kui õhtul Põlvas käsipallitreenis. Eks see kõik võttis päris palju ära vaba aega,” analüüsis Sokk noore käsipalluri elustiili.
Käsipallurina Siivol vedas, et hoolimata sellest, et esimese meistritiitli sai ta küll vigastatud hüppeliigesega mängides ja oli peale seda pool aastat platsilt eemal, siis rohkem selliseid suuremaid vigastusi ei olnud.
“Kõige eredam hetk käsipallis on vaieldamatult esimene meistritiitel 2007 aastal kui võideti seitsemängulises finaalseerias Chocolate Boysi. Noortest poistest koosnenud meeskonnale oli see suur saavutus. Tallinnast otsustavalt mängult naastes ootasid Põlva inimesed meid Kaubamaja taga ja oli pidulik vastuvõtt. See oli võimas. Eks ka ülejäänud 9 meistritiitlit on toredad, kuid see esimene on kõige magusam,” sõnas kümnekordne Eesti Meister.
Oma karjääri jooksul puutus Sokk rahvuskoondises mängides kokku lisaks Kalmer Mustingule ka treenerite Raivo Laastu ja Riho-Bruno Bramanisega. 
Kuigi Siivo esindas korduvalt Eesti riiki noorte kui ka meeste käsipallikoondistes, siis pakkumisi välismaale suundumiseks ei tulnud ja ega ta neid ise ei otsinud ka. “Teadsin kogu aeg, et tahan olla Põlvas ja oma elu olen ka siia Karilatsi külla sättinud,” avaldas Siivo Sokk.
Eriline respekt on Siivol Kalmeri ees, et ta suudab ja tahab noori suunata ning treenida. Kalmeri juures käsipalli mängimine õpetas distsipliini, teistega arvestama ja tänu sellele on keha ka vormis.
Treener Kalmer Musting meenutab koostööd Siivoga ainult positiivsete sõnadega: “Oli ääremiselt meeldiv ja pikk koostöö, kus alati sai Siivole loota. Ta ei vedanud alt ei treenerit ega meeskonda, trenni tegi korralikult ja panustas ka võistkondlikult korralikult. Siivo on käsipallur, kellest võib eeskuju võtta. Mängides kogu oma pika karjääri ainult oma kasvatajaklubi eest ja jõuda nii korduvalt Eesti Meistritiitlini, Karikavõitjaks ja Balti Liiga võitjaks, selliseid käsipallureid palju ei ole. Saavutuseks saab pidada sedagi, et aktiivse mängijana suutis Sokk oma karjääri jooksul vältida suuremaid vigastusi.”
Noortele soovitab Siivo Sokk ikka trennis käia, sest see tuleb edaspidises elus kasuks ka siis kui kooli lõpetades käsipallurina ei jätkata.
Soovime Siivole edu edaspidiseks ja loodame teda saalis näha juba fännisektoris!
