Varem asus karukoobas Põlvas. Nii kutsuti rahvasuus kohalikku spordirajatist, õige nimega Mesikäpa Hall, mille ette praegune riigikogulane Tarmo Tamm ühel heal päeval suure puidust karu tassis. Kellegi käsitöömeistri poolt mürakast puurondist välja treitud elukas on aastaid hoolsalt Mesikäpa ukse juures šveitseriametit pidanud ja tööga üldjoontes korralikult hakkama saanud. Karukoopaks hakati spordisaali aga niiviisi kutsuma peamiselt selle tõttu, et kui Kehrast või Tapalt või kusagilt kolmandast kohast karukütid kohale saabusid, siis tavaliselt kihutati nad tühjade kätega tagasi, huulil nutt ja hala. Mesikäpas peremehetsev Serviti oli kodus lihtsalt nii ohtlik ja halastamatu.
Nüüd, kus ajad on edasi läinud, palju vett merre ja mett kerre voolanud, kirjutab Käsipalliliidu lehekülg ka Viljandi spordikeskusest kui karukoopast. “Viimasel ajal on kõik kohad karukoopaid täis, lisaks Viljandile on Kehras karukoobas ja mõnes paigas veel,” imestab Kalmer Musting. “Ilmselt peame Mesikäpale mõne muu nime välja mõtlema, näiteks Piusa koobas oleks päris hea,” üritab Põlvamaa käsipallikindral pentsikule olukorrale lahendust leida.
Samas räägib ta, et kodusaaliga võrreldes poeb Viljandis tõepoolest väheke kõhedam tunne naha vahele. Kui Mesikäpas paikneb kogu publik treeneri ja varumeeste pingi ees, otse üle väljaku ja selja taga nahistab vaid DJ Tennosaar, vahel ka juhtivsekretär Pirje Orasson, siis Viljandis hakkavad publiku read kohe mängijate toolide tagant pihta. Sedamoodi, et kui mõnel üleannetu loomuga naisterahval näiteks tekiks mõte mängumeest patsutada või kobida, kui too pingi peal jalga puhkab, pruugib vaid käsi välja sirutada. Seal need pealtvaatajad siis mauravad ja krõbistavad oma asjadega ning tobe on kogu aeg üle õla vahtida, et mis tribüünil teoksil. Kui arvestada, et Mulgimaa pealinn on parasjagu käsipallieufooria kütkes ja Koksi brigaadi toimetamistele elatakse entusiastlikult ja rahvarikkalt kaasa, ei jää sealse spordihoone sajaprotsendilise täitumise korral maad võtva melu kirjeldamiseks fantaasiale palju ruumi. Möll on meeletu ja karukoopa hullus levib nagu seakatk. Võib-olla peaks sellise kõnekäänu üldse üle vaatama, sest arvata võib, et kui karu juba koopas on, siis ta pikutab seal vaikselt nohisedes ja käppa imedes, mitte ei korralda lärmakat koosviibimist.
Täna, 9.mail võib Mesikäpa hallis selguda järjekordne Eesti käsipallimeister ja kui see nii peaks minema, on tegu Põlva Servitiga. Põhi ilusale olukorrale on laotud kahe järjestikuse kohtumisega, kus konkurente on tabanud vaimset laadi finaalikrambid. Vähemalt nõnda kõik sündinut kirjeldama kipuvad. Kramp võib kallale karata kas kohe mängu alguses, korralikus eduseisus olles või tagaajaja rolli jäädes. Praktiliselt ükskõik millal, ega kramp ei hüüa tulles.
Kui meenutada, millised olid teise finaalkohtumise kolm toredaimat tundemärki, siis kargavad kohe pähe lätlastest kohtunikud, slaavi üllatustrio ja teist kevadet järjest õigel ajal supervormi liikunud kodumaine Eston Varusk.
Läti, ilmselt ka mõne muu riigi vilemeestel üldiselt pole pikkade aastate higi ja verega sisse imendunud erilist suhet siinse käsipalliga. Nii pole hirmu, et mingite salapäraste instinktide ajel hakataks ühel hetkel mängu oma meetoditega põnevamaks kruttima, vaid tehakse töö rahulikult ja asjalikult lõpuni.
Romani, Sergei ja Andriy korraga platsile toomine oli treeningutel nuputatud ja testitud salakäik, millest enne selle realiseerumist kõva häälega rääkida ei tohtinud. Kui vastase spioonid kuulda oleks saanud, mis üllatus see siis enam olnuks! Slaavi meeste hooaeg on peamiselt vigastuste tõttu nagunii pisut poolikuks jäänud, ent kui Ternovy suutis end mullu otsustavateks mängudeks vormi timmida, miks ta siis tänavu sama ei peaks tegema. Viljandi võistlus näitas, et tõepoolest – asi edeneb ja viis väravat tulid juba nagu naksti.
Mismoodi võiks vastased seeria pikamaks venitada ? Märksõnaks arvatakse olevat toosama pingevabadus, mis ei lase krambil tekkida. Peatreener Marko Koksi ja väravavahi Rasmus Otsa sõnutsi on igasugu pinget maandavaid koosolekuid ja asju peetud, meeskonnas on mehi, kel vähemalt Soome finaalide kogemust kuhjade viisi, aga ei midagi. Niipea kui fännid pasunad hüüdma ja trummid mütsuma panevad, on pinge nagu vupsti tagasi.
Siin finaalis aetakse seda Lõuna-Eesti tänavust siseringi käsipalliasja ikka täie tõsidusega. Sellest annab tunnistust Helin Potteri paljastav kaader, millel muidu tagasihoidliku loomuga servitilased emotsioonid ja ergutavad möirged ammulisui valla päästavad. Selge on see, et konkurendile ihatakse mõnusasti tuupi teha. Kristjan Muuga lausus Lembitu Kuusele antud intervjuus, et kolmandale kohtumisele kavatsetakse minna enesekindlalt ja vastast respekteerides. Kui mäng hästi õnnestub, siis ehk tuleb ka võit ära ja saab suvevaheajale. Kaitse ja eriti väravavahi tööga on kogenud mängumees siiani rahul ja esmaspäevaseks Põlva etteasteks plaanitakse positsioonirünnakule natuke vinti peale keerata, et mitte midagi juhuse hooleks ei jääks. Äsja ju võrkpalli-Selver näitas, kuidas 0:2 kaotusseisust vahvasti Eesti meistriks tullakse. Äkki tahab Viljandi midagi samalaadset korraldada! Need Mulgimaa mehed on ju ühed parajad pujäänid.
06.05. Viljandi HC – Põlva Serviti 23:26 (10:11)
Kristjan Muuga 6, Andriy Ternovy 5, Sergei Ljubtšenko 4, Henri Sillaste 3, Hendrik Varul 2, Roman Aizatullov 2, Mario Karuse 2, Siivo Sokk 1, Sander Sarapuu 1