Õige vastus oleks: nii kaua, kui kass lubab. Eesti käsipallimeistrivõistluste kahte vana ja medalitest täissöönud kõutsi Servitit ja Kehrat on nende mõnusas ja turvalises äraolemises viimasel ajal koguni kaks halli hiirt narrima ja kiusama asunud. Kaua selline nali veel kestab? Loodetavasti kaua, sest taolist hullu, samas aga põnevat lugu ei suuda hallide habemetega taadid ka meelde tuletada, kus lausa nelja parema võistkonna hulgas pole võimalik järjekordse mängu võitjat kindla peale ette ära ennustada. Vähemalt on niiviisi asjad vahegrupis käinud. Eksisteerib vandenõuteooria, et koguni kolmel kollektiivil on veel võimalik põhiturniir ära võita. Vaatame tabelit:
1.-2. Põlva Serviti 32+2 =34 punkti
1.-2. Viljandi HC 26+8= 34 punkti
3. HC Kehra/Horizon Pulp&Paper 30+2= 32 punkti
4. Viimsi/Tööriistamarket 18+4=22 punkti
5. Aruküla 11+ 4=15 punkti
6. Audentes 4+ 4= 8 punkti
7. SK Tapa 5+0= 5 punkti
Viimsi küll kedagi enam püüda ei saa, aga kujutada võib, kuidas Pinnonen ja poisid Viljandile pöialt hoiavad, et see esimeseks platseeruks. Olgugi, et rannarahva kontol on viimaste nädalate võidud Põlva ja Kehra üle, tundub siiski tõenäolisem, et võimalikus poolfinaalis oleks nende edulootused suurimad just Viljandi vastu. Küsida, kuidas on võimalik, et tabelis pikalt ees olnud Serviti Viljandi lahedasti järele lubas, on sama mõttetu, kui uurida, miks kaamel vatti ei söö. Kaamel lihtsalt ei taha. Serviti oleks küll võita tahtnud, aga õige käik tuli pea iga kord poole pealt välja ja siis polnudki muud teha, kui vaadata, mismoodi vaevaliselt käivitunud Viljandi vähehaaval, aga järjekindlalt järele võttis ja möödagi rühkis. Kaugeltviskajate põuda polnud Kalmeril ja Reinul käepäraste vahenditega võimalik leevendada. Samal ajal sõtkus Marko Koks lõbusale vahetustevurrile aina pöördeid juurde. Temal neid poole väljaku pealt peale uhajaid juba leidub. Mis aga omakorda viimast, Viljandis toimunud mängu puudutab, siis seal oli Serviti palju teravam – ülekaalukalt rohkem teenitud karistusviskeid ja arvestatavalt arvulist ülekaalu. Mario tegi 7-meetri joonel meisterlikku tööd ning Ardo protsent oli eeskujulik (väljakult sooritatud kümnest viskest üheksa rändas väravasse), ainult jah – resultaati tegid võistkonnast vähesed ning ukraina-vene tandemi kuivale jäämist polnud keegi stsenaariumisse sisse kirjutanud. Öökull on ka näiteks kuival ja ei joo viina, aga mitte sellepärast, et viin talle ei maitseks. Poed ja putkad on siis lihtsalt suletud, kui tema ärkvel viibib ja saaks järele minna. Nii on vahel ka palluritel – pall põrkab endiselt, meeleolu on lõbus ja puha, aga tagavaravariantide puhvet on kinni ja kogu moos – hüvasti võit ! 
Nüüd, kaks vooru enne turniiri lõppu tahaks küll mõlemad järelejäänud hiired nahka pista, vitsutada Viimsit kiirusega viis meetrit minutis, nagu parimad pojad viinerisöömise meistrivõistlustel ja kugistada Kehrat kui traditsioonilist kiirtoitu. Hoog paistab samuti üleval olevat, väljasõidud rahvusvahelisele areenile on ses suhtes head abimehed. Spliin samade nägudega madistamisest on ju kiire tulema, seepärast toimib ports klaipedalasi nagu üks kevadine vitamiinisüst. Liiatagi irduti viimase aja tavalisest käekirjast – hirmsa paarutamisega avavilest alates minema ja kaugele eest ära, et siis pärastpoole vaikselt susside sahinal kaotusesadamasse tüürida. Sedakorda oldi ise muudkui taga ja alles maruline lõpurüsin tõi magusa viigi. Kui keegi pole veel taibanud, siis sportmängus ongi tähtis just lõpus konkurendist suurem number tabloole saada. Antud juhul rahuldas meid koguni viik.
Nädala esimese Õhtulehe spordirubriik toob alati eraldi välja nädala plussi ja nädala miinuse. Pluss oli mõistagi Kelly Sildaru – ise alles alaealine, aga esineb reklaamides ja teeb kõigile välismaa vanamooridele säru, võiks isegi öelda, et lõi tänavu platsi puhtaks. Nädala miinuse juures oli aga käsipalli-isa Kalmer Mustingu pilt, nägu nalja täis. Mõni võib niiviisi valesti aru saada, aga olgu kohe öeldud, et Kalmer pole mingi miinus ja illustratisoon miniloole seega ebaõnnestunult valitud. Asi selles, et kui paar nädalat tagasi sai käsipallirahvas end hõrgus marinaadis veeretada – järsku pääseb Balti liiga final fouri koguni kolm Eesti satsi, siis nüüd läks hea plaan kogemata hapuks kätte ära ja pinnal ujub veel vaid Serviti võimalus nagu viimane mõnus päästerõngas. Kehral polnud tõenäosusteooria järgi Riihimäe vastu nagunii mingitki varianti, aga Viljandi allajäämine Kaunasele on küll kahetsusväärne. Kalmer ja Serviti viik kurja Klaipedaga ongi selle nädala Õhtulehe miinusloo helgem pool ja tuleb ise teha kõik, et kodus ja kokkuvõttes võiks plussi ette panna. Oleks ikka mage lugu küll kui Balti liiga finaalis mööbeldaks kaks gängi Leedust ja kaks väljastpoolt Baltikumi piire.
