..asuks ta ilmselt Klaipeda kandis ning lained lööks pilsnerit ja porterit lõbusati kaide, poide ning rannariba vastu vahule. See uhke purjekas, mis pildil, pole kahjuks Serviti reisialus, millega mereäärsete võistkondade manu külla seilatakse. Kui oleks, ehiks purjeid pigem Värska mineraalveekompanii logo, aga lugeda on “Švyturys”. See tähendab majakat, aga veelgi enam tähendab ta Leedu suuruselt teist õlletootjat, kes tegutseb just Klaipeda linnas. Vana pruulikoda, asutatud issanda aastal 1784.
Asutajaks meremehest kaupmehehärra Reincke, kes leidis, et kuna merikotkas on talle tuntud lindudest õlle peale kõige maiam, võib selle vabalt logo otsa kükitama sättida. Nii on ta seal juba üle kahesaja aasta lõbusasti tiibu lehvitanud.
“Švyturio” on ühtlasi hiigelsuure ja peaaegu uhiuue spordisaali nimeks, kuna õlletehas olevat kuulu järgi riigi suurimaid sporditoetajaid. Kus aga tulemusi nähakse laita, sinna kohe rahapatakas letti lükatakse. Korvpallis, peame me ennekõike silmas, sest see areen on ehitatud korvpalli mängimiseks ja ega leedukad muid alasid nagunii eriti spordiks ei peagi.
Serviti EHF’i vastase Dragunase jaoks pole pirakas, umbes neli tuhat vaatajat mahutav mängupaik sugugi igapäevane. Kuigi eelmise hooaja finaale olla seal toimunud, tundsid nad end laupäeval hiigelsuurel areenil armetute putukatena ja vastu igasugu ootusi lasid Servitil hoogsalt eest libiseda. Külalised haarasid kohe algedu 6:1 ning sellest sai edasiseks kõva argument.
Klaipeda fotograafi pildil on hästi näha, kui uudishimulikult Serviti kaitsjad palliga vastast uurivad. Tahavad saada informatsiooni, mida mees järgmiseks kavatseb ette võtta. Just kaitse oli esimesel poolajal see, mis peaaegu kordagi ei eksinud ja kui ka eksis, siis parandas Eston Varusk iluvea ära. Eks küsis ju ka Arturas Juškenas, Dragunase peatreener enne mängu, kas nad suudavad võrreldes Põlva mänguga end parandada ja vastas ise : “Muidugi suudame.” Aga esimesel poolajal ei suutnud. Vaid Mindaugas Dumčius ja Arvydas Bučius olnud tasemel. Teised alles liiga noored mehed, et neilt sellisel tasemel mängus mingit imet oodata.
“Teisel poolajal surusid nad meid kõvasti, tulid kohe hüpetega agressiivselt peale. Mine tea, mis võinuks juhtuda, kui Roman Aizatullov poleks vajalikul hetkel paari kaunist kaugviset hakkama pannud, sest soliidne edu hajus nagu vaht Švyturyse õlle pealt,” meenutab Kalmer Musting ellujäämismängu ärevaid hetki. Õnneks läks kõik hästi ja juba ümmarguselt kuu aja pärast ootab ees reis Põhja-Šveitsi Winterthuri linna.
Kohalikul Pfadi võistkonnal läheb hästi, nad on mitmekordsed riigi meistrid, mullused hõbedad ja praegugi seilavad rõõmsalt teisel kohal. Winterthurlaste tegemistega võib kurssi saad nende kodulehel surfates :
http://www.pfadi-winterthur.ch/
Dragunase-Serviti kohtumine oli selle vooru mängudest populaarsuselt teisel kohal. Kokku lugedes leiti saalist tsirka tuhat huvilist. Vaid ühes Kosovo linnas kogunes 1200 metsalist, kui kohalik KH BESA Famiglia bulgaarlastest konkurente nahutas. Endiste Jugoslaavia riigi kodanikele ja albaanlastele tundub sport kohe eriti südamelähedane olevat. Võta sealt ükskõik kes – Horvaatia, Serbia, Sloveenia, Makedoonia, Bosnia või Kosovo, igas pallimängus on kibedaid käsi, häid meeskondi ja neil omakorda karjade kaupa toetajaid. Ent paljudes kohtades jäi vaatajaskond äärmiselt tagasihoidlikuks, esines isegi alla kahesajapealist publikut. Riihimäel näiteks piirduti 235 piletiostjaga. Eks esimese võõrsilmängu armetu tagajärg ning ka see, et mis peaks ühel põlissoomlasel olema asja vene- ja valgevenelastest, moldaavlastest ja bosnjakkidest koosneva satsi sportlike saavutustega.