Kui Serviti mehed oleks ühel maikuu õhtul ümber Põlva järve sörki tehes ühekorraga jeesulapsukese kombel mööda veepinda liueldes värviliste tulede saarele suundunud, arvanuks linnarahvas, et ime on sündinud. Paljud pidasid nädal tagasi isegi seda imeks, kui seesama Serviti finaalseeria 1:2 kaotusseisust välja peaks rabelema. Väike ime tundus vajalik olevat koguni viienda mängu esimesel poolajal, mil Kehra bravuurikalt koduväljaku eelist pruukis ja muudkui soliidset vahet hoidis. Hoolega kogutud teadmised käsipalli hingeelust räägivad ju seda keelt, et kui kaks väga võrdset meeskonda omavahel mängivad ja üks stabiilselt ja pikalt juhtima läheb, on väga väike tõenäosus teda veel kinni püüda. Ent kui mängijate hinges lõpuks laps ellu ärkab, siis see ei tea statistikatest ja hirmust mikolanaumide eest suurt midagi. See usub ikka imedesse ja hakkab väikeste jalgade padinal tegutsema.
Hõbemedalistid ei kiida tagantjärele heaks neile antud seitset karistusaega, küll aga meeldis neile mängu viimast kahte minutit arvulises ülekaalus mängida. Sillaste eemaldamisega oli trump kullavõtuks Kehra pihku pistetud, kuid võimalus läks pusserdamise nahka. Jutud sellest, kuidas Slastinovski siirdumine publiku sekka saatuslikuks sai, on samuti imelikud. Meenutame, et Serviti on terve hooaja ilma vasakukäelise sisemiseta pidanud läbi ajama ja Henri Hiiend ei saanud viimases mängus vigastuse tõttu üldse enne autasustamist platsile. Kui sooviti Slastinovksi toel kullale jõuda, pidanuks talle enne mängu meenutama, et kolm karistust on endiselt reeglite järgi punase kaardi väärilised. Lepa ja Naumi noomitused kohtunikekogule tunduvad seega kallutatud ja Põlva toetajad sellele mõistagi alla ei kirjuta. Tundub, et selles finaalseerias polnud mitte ainult erakordselt palju põnevust, vaid et ka mängudes osalenud kohtunikelt tuli aegade kõige erapoolikumat vilet. Mõnus.
Kuidas siis ime ikkagi sündis ?
Juba reedel Põlvas oli esimesi märke hoomata. Postimehe poolt toodetud ülekande eel jagati korraldusi, mismoodi pärast, autasustamise aegu, tegutseda. Kellelegi eriti ei tulnud pähegi selline võimalus, et sel õhtul veel karikate ja medalite jagamiseni äkki ei jõutagi. Nii kindlalt oli Kehra kaks eelmist ära võtnud ja paistis, et sama teed minnakse uuesti. Siis hakkasid asjad juhtuma. Estoni imepärased sooritused nakatasid platsimehi, ennekõike Raiko Rudissaart, äratasid publiku, tõid Kalmer Mustingu pealaele kelmikad higised mõttemullid, mis veel tükk aega pärast lõpuvilet sealt kaduda ei tahtnud. Ootamatult oli Põlva asunud mängima meeskondlikul moel ja kohe oli tulemus majas. Jüri Lepp riidles juba siis 2-minutiliste karistustega. Neid olevat liiga palju. Kuidas neid siis palju oli, kõigest 4 Põlva 5 vastu !!!
Edasi tuli juba pühapäev ning trumbid taas Kehra kaardipakis – kodusaal ja hästi puhanud Slastinovski triksis-traksis. Aga just siis, kus häda kõige suurem, saabus imedeaeg. Eston sattus soonele, Naumi hirmuvalitsuse all äganud Henri Sillastes ärkas artikli alguses kirjeldatud kartmatu laps ja slaavi mehed näitasid, mis värk on. Serviti ridadesse üsna pehmena naasnud Andriy Ternovy suutis end ikkagi finaaliks konditsiooni viia. Mees tegi endaga kõvasti tööd ka väljaspool ametlikke treeningtunde. Ikka oli nii, et Paša ja Maša (Pavel Turajev koos oma kauni kaasaga) magasid veel magusat hommikuund, kui ukrainlane juba uksele tagus, sangpommid ja topispallid kaenla all. Koos mindi siis spordihoonesse harjutama. Nii sai Peterburi meeski väge juurde ja kui Musting talle pühapäeva lõuna paiku ütles, et Paša, see on su viimane mäng Serviti eest, tee üks korralik asi ja näita, mida siinoleku ajal oled õppinud, siis nii Pavel tegigi. Ikka oma natuke tuimal ja osavõtmatul ilmel, aga seda toredam oli näha, kuis kuldmedalit vastu võtma kepseldes ja patsu lüües viimaks tema nägugi laia naeru täis sai. Just praegu, kirjatüki valmimise aegu kõmpsis see noor vene pere Edu Keskusse; ilmselt vanematele kojusõidu puhuks külakosti ostma. Kalmer on ikka vahel küsinud, et kas kusagile välismaale ka mängima tahad. Ei taha ta kuhugi, kodus, Peterburis tahab olla, on vahva vägilane aina vastu kostnud. Sel juhul on lootust, et saab seda Turajevit veel Põlvas mängimas näha, sest küllap kangelaslinna pallurid varem või hiljem taas siia laagrisse satuvad.
Nii see võit ja medal siis tulid, ühisel nõul ja jõul ja tagatipuks veel kümnes – juubelikuld.
15.05 Põlva Serviti – HC Kehra 25:21 (13:14)
Ardo Puna 4, Andriy Ternovy 4, Henri Hiiend 4, Raiko Rudissaar 3, Henri Sillaste 3, Hendrik Varul 2, Pavel Turajev 2, Andreas Rikken 1, Kristjan Muuga 1, Margo Piksööt 1
17.05. HC Kehra – Põlva Serviti 30:34 (15:11)
Pavel Turajev 8. Andriy Ternovy 8, Henri Sillaste 6, Ardo Puna 5, Raiko Rudissaar 3, Kristjan Muuga 3, Andreas Rikken 1
