Ainukesena meistrivõistlustel kaotuseta liikunud Kehra loovutas esimesed punktid. Tänusõnad väärt teo eest lähevad Viimsi võistkonnale, kes paberpallurid korralikult lahti rullisid ja veega alla lasid. Imelikud asjad juhtuvad vahel selle ukrainlastest pungil võistkonnaga. Tõe huvides olgu öeldud, et joone-ukrainlane kõnealusest mängust puudus.
Serviti ja Viljandi HC mängu eel oli samuti küllaga küsimärke. Sõlmiti kihlvedusid, kas tuleb tasavägine mäng või läheb nii nagu mullu ja muistegi. Servti koduleht pakkus, et võidetakse vähemalt 10 väravaga. Maidu Patrail, olles jälginud 10 esimest mänguminutit, arvas, et lõpuks on vahe tsirka 15. Jäi sinna vahepeale, täpselt tosinale pidama. Vahe vaheks, soliidne sooritus siiski mõlemalt poolt ja mulkidel pole põhjust väga kurvastada, sest Serviti ongi hea hoo sisse saanud. Jätkuks seda nüüd mängudeks Euro Challenge sarjas, siis oleks ilus küll.
Usutledes mängueelselt õhtul Viljandi peatreenerit Marko Koksi, saime teada, et kvalitatiivne hüpe on tehtud mitmes suunas. Esiteks juba paar hooaega hautud plaan Balti liigaga ühineda. Kui algul olid kõhklused, et mida Valgevene staffi ja soomlasi ja need kaks kanget Eestimaalt, et kas sihukestega väga jänni ei jääda… Kuid uute tuulte puhuma hakates ja BHL’i teise divisjoni sündides tuli minna. Vastasteks Minski Vitjaz, Klaipeda, Kaunas ja Dobele. Seega saab rinda pista Läti ja Leedu mulluste meistritega. Selle seltskonna puhul kehtib ka reegel, et kõik mängud mängitakse Baltikumis ning keegi Valgevenesse sõitma ei pea. Sellest on muidugi kahju, sest Minsk on vaatamisväärsus omaette, kuid rahaline kokkuhoid reisimise pealt on samuti meeldiv. Nii tegi Viljandi nädalavahetusel otsa kodus lahti, võites Vitjazi vastu mõlemad kohtumised.
Veel jutustas Koks, et viljandalste esimese poolaasta tähtsaim eesmärk on pääs Eesti karikavõistluste finaalturniirile. Kuidas teisiti saakski, sest see toimub ju Viljandis. Üle koera on juba saadud (viik Kehraga võõrsil), nüüd on tarvis veel sabast ka üle saada ja siis võib pidu alata. Marko Koks ei usu, et see oleks mingi põline seadus, et neile sobib Kehra, kehrale Serviti ja Servitile Viljandi. Ja kui see ka on seadus, siis tuleb see murda. Küsimusele, kuidas seletada siis asjaolu, et Viljandi on tänavu paberivabrikantidega pidanud kaks täiesti viigihõngulist mängu, aga Serviti kaks korda kaotanud, arvab mees vastuseks, et pigem on siin tegemist olnud Puna ja Varuli vigastusega. Edaspidi Kehra enam nii lihtsalt ei pääsevat. Eks saab näha. Samas tunnistab Koks, et ega Põlva võistkond pole neile jah eriti meeltmööda vastane olnud.
Erand polnud seegi kord. Heasse indu sattunud Denis Lõokene oli algul esimestest minutitest alates hoopis kindlam kui vastaste kollkipper. Sellest sündis viisakas stardipakett edaspidiseks ning kuigi terve esimese poolaja püsis vahe viisakais piires, ei saanud Viljandi ka kordagi ülemäära ohtlikuks. Teisel poolajal mängu sekkunud Eston Varusk hiilgas samuti, ajades pealtvaatajad täiesti marru. Mulke tuleb tunnustada ka ses mõttes, et nedegi poolehoidjad olid sajakilomeetrise teekonna omade utsitamiseks ette võtnud. Kaugeimad külalised olid aga sootuks Poolast. Juba sinna on levinud kuuldused Põlva ja Viljandi legendaarseist vastasseisudest ja käsipallihaiged härrasmehed olid kohal nagu viis kopikat ning said hea elamuse. Tõsi, antud ajahetkel resideeruvad pan’id Tõrva kandis, helistasid päeval Mesikäpa direkrissile, soovides teada saada, kas pileteid ikka jätkub. Sedakorda veel jätkus, aga mine tea, mis järgmise mängu ajal juhtub.
Põlva Serviti – Viljandi HC 32:20 (15:11).
Kristjan Muuga, Ardo Puna, Andrei Ternovõi ja Pavel Turajev viskasid 5 väravat.
