BHL’i finaal on suur spordipidu, millesarnast saab Põlva suurune väikelinn endale haruharva lubada. Kui arvestada, et viimasest korrast on möödas 4 aastat, siis annab väikese olümpia mõõdu välja küll. Isegi linnaruum saab pidurüüsse, sest Käsipalliklubi paneb alati üles pirakad plakatid ja koguni käsipalliväravad linna piirile. Sissesõitjad ja turistid saavad kohe aru – see siin on Eestimaa käsipallipealinn.
Peo saabumine Põlvasse on aga kohaliku Käsipalliklubi ja selle toetajate teene. Kui ise oled tubli ja hõivad stabiilselt kõrgeid kohti, siis on loogiline, et aeg-ajalt saad end ka peoperemehena tunda. Võib vist öelda, et tänavune oli senise BHL’i ajaloo kõige ühtlasem final four. Kuigi Bresti esindas ikkagi nende duubelmeeskond ja teine sats oli Balkani liiga SEHA-sarja finaalis, siis tuleb tunnistada, et vahe kahe Bresti vahel pole kaugeltki enam nii suur, kui hooaja alguspoole. Seda nad ka tõestasid nii poolfinaalis kui kolmanda koha mängus. Serviti sai võidu metsiku kaitse ja Cocks vere hinnaga. Tagantjärele tarkusena võib muidugi öelda, et Minski ASK oli ülejäänud kolmest võimsam, aga ka seda ei saanud veel talvel prognoosida. Nad on lihtsalt kevadel kõvasti juurde pannud ja äärmiselt enesekindlad. Selle tõenduseks mõlema mängu bravuursed algused.
Poolfinaal
Põlva Serviti – HC Brest Meškov 37-30
Ardo Puna 11, Raido Peedomaa ja Pavel Turajev 6, Andreas Rikken ja Gražvydas Sereicikas 4, Kristjan Muuga 3 ning Tõnu Jõks, Henri Sillaste ja Henri Hiiend 1 väravaga.
Laupäeval kella viieks on üle pika aja Mesikäpas taas täismaja. Pealtvaatajate hulgas on ka terve Minski ASK võistkond, eesotsas harva nii pikkadel reisidel käiva legend-treeneri Spartak Mironovitšiga. Spartak istub esireas, kõlgutab jalga ja vaheajal võtab kuulata, mida Eesti koondise peatreener Lepal pajatada on. Kui Jüri Lepp oma kohale tagasi läheb, teatab ta, et ilmselt Brest võidab, sest Serviti näib kuidagi väsinud. Aga Serviti ei ole väsinud, esimene poolaeg on olnud mõtlemises kinni. Riietusruumis võtab Kalmer Musting dressipükste taskust spetsiaalsed näpitstangid ja murrab mõtlemise lahti. Ning teise poolaja startides on platsil juba uus Serviti. Nüüd näeb Eesti spordisõber tänapäevast ja moekat käsipalli, kus märgusõna on agressiivsus. Vastaste liikumistele reaktsioonina hüppavad kaitserivist näljaste ja vihaste hagijatena järjest välja uued murdjad, nagu mingis ulmelises sõjamängus. Iseäranis hakkavad silma Tauri Volt ja Indrek Neeme, kes sedasi naksavad kangelaslinna pallureid igal rünnakul mitmeid kordi. Brest satub sabinasse ja terve suure hulga minuteid ei saa ühtegi pealevisetki tehtud. Sellest piisab, et Serviti saaks turvalisse vette minema aerutada ja ei pea kallil laupäeva õhtul poolehoidjate närvidel mängima.
Peale mängu lõppu jagub Mustingul ohtralt kiidusõnu pea kõigi aadressil. Tõepoolest, vaata kuhu tahad, statistika räägib väga resultatiivse rünnaku keelt ja on mehi, kes lausa eskimatult visanud (või siis väga hea protsendiga) – Peedomaa, Muuga, Puna, Turajev ja nii edasi. Ka Rikken, tema juba joonelt ei eksi ja saab hästi ka sinna saadetud söödud kätte.
Niisiis on Musting rahul, istub ise tribüünile ja hakkab ASK – Cocksi esimesest poolajast ülestähendusi tegema. Paber täitub kribinal ja krabinal varesejalgadega, mis treenerite keeli tähendavad Minski ülivõimsat kaitset, superstaari Zaitsevi uskumatut väledust nii pika mehe kohta ja tervet rida muid küsimusi, mis ööga lahendamist nõuavad. Kas on Eestis jõudu, mis suudaks Valgevene liiga liidri peatada?
Finaal
Põlva Serviti – Minski ASK 26:31
Ardo Puna 7, Kristjan Muuga 5, Andreas Rikken 4, Margo Pikksööt, Raido Peedomaa ja Pavel Turajev 2, Tõnu Jõks, Henri Sillaste, Tauri Volt ja Henri Hiiend 1 värav.
Üsna kiirelt saab selgeks, et pisikeses Eestis vähemalt täna sellist jõudu ei eksisteeri. Mängijaile on pandud südamele, et mitte mingil juhul ei tohi lasta vastastel alguses head rütmi ja kindlust kätte saada. Aga pole ka jväge, millega neid takistada. Kiire ja kergelt tulnud algedu 6:1 on kindel märk, et ASK on siin järjekordse tiitli järel. Ja nende keskendumine ja sooritused on hoopis teisest klassist kui õhtu varem Riihimäe vastu. Seal polnud tarvis väga pingutada, sest soomlaste superstaar Tamminen oli võtnud nõuks isetseda ja tujutseda. Mäng mehel ei laabunud ja kõik ümbritsev maailm oli selles süüdi. Mehe iseloomust räägib kõnekas hetk minutiliselt vaheajalt, kus terve sats kogunes treeneri ümber kuulama, mis tollel öelda on, Teemu jäi aga laisalt pingile lösutama. “Selline mees lendaks mu võistkonnast jalad eest,” selgitab Musting kodulehele enda ja soomlaste peatreeneri mõtlemise erinevust. Tammise ebaspordimehelik käitumine loob nii mõnelgi pronksimänguks fooni, kus pigem Brestile pöialt hoitakse. Aga seda pole väga kuulda ja märgata, sest Cocksil on paras ports fänne kohal ja jopskis ning švipsis kohalikud peavad samuti pühaks kohuseks ülelahe naabreile lojaalsust üles näidata. Kuigi sportlikus mõttes vääriks Brest võitu vahest enamgi.
Serviti muidugi ei jäta finaalis jonni ja üritab alguse kaotust iga hinna eest tagasi mängida. Paaril korral see õnnestubki, aga väiksemaks kui 2 väravat vahet ei saada. Ette heita ei mõista ometi kellelegi midagi. Võib-olla vaid õnnefaktorile. Eks see ka muidugi on teada fakt, et Pavel Turajev kahel päeval järjest maksimaalset panust anda ei saa – jalad lihtsalt ei pea vastu. Aga esikoht liigub teist aastat järjest ja üsna kindlalt Minski suunas. Ilmselt oleks tükk aega mõtlemist ja põdemist kui vahe jäänuks väike ja mäng olnuks tasakaalus. Ometi jääb turniirist hea mälestus kui ühest väga korralikust spordipeost.
Balti liiga 2013/2014
1. Minski ASK
2. Põlva Serviti
3. Riihimäe Cocks
4. HC Meškov Brest
Finaalturniiri parimaks mängijaks valiti Batško, Balti Liiga parim snaiper oli aga Puna 117 väravaga. Fair-play auhind läks HC Kehra/Horizon Pulp&Paperile