Bregenz jutustab oma kodulehel, kuidas nende eksootiline reis metsade keskel asuva 10-kordse Eesti meistri vastu sujus. Eks ta hirmutav oli, sest kuulujutud kõnelesid, et Põlva publik on kole lärmakas ning juutuubist olid vaadanud, et mängujuht Karus on äkiline vend ning venelane Turajev lihtsalt tugev.
Suurem jagu pidaski paika, sest entusiastidest naisfännid sõtkusid pasunaid ja kruttisid käristeid nii et tuiskas. Kuuba revolutsionääri meenutav sogega karvik lasi rõdul ka muusikal koledasti möirata, lausa nii, et kommentaatori jutust polnud tuhkagi aru saada. Ühesõnaga – palju kära ja vähe villa. Ülikondades Bregenzi asjamehed (neid oli vast 5 või 6) karjusid samuti valjult. Karjusid põhiliselt: “Super! Super! ja vahel ka jawohl.” Ning kui nende selja taga istunud siinkirjutaja ühekorra kobises, et jama on, pole siin midagi supperit, siis lõi veel meeleolukalt mütaki põlve peale laksu ning nõudis, käsi õieli, et teeme patsu ka. Eks siis tegimegi. Sümpaatsed mehed olid ja Bregenz ka sümpaatne võistkond. Terve kohtumine sujus rahulikult, ilma sõneluste ja laiamiseta. Korduvalt Meistrite liigas mänginuilt võinuks ju oodata üleolevat suhtumist metsade keskel elavaisse martidesse, aga ei midagi.
Moldovalastest kohtunikepaar oli samuti vagane, kaheminutilisi eriti ei pildunud ja jookse ka võtsid vaid ühe – siis kui Kravt?enko julmalt üle väljaku “kiiresse” lidus. Pime ka oleks aru saanud, et mees teeb “jooksu”. Vean kihla, et nädala jooksul kahel korral Põlvas möllanud Eesti oma vileduo võtnuks siit vähemalt paar-kolmkümmend tükki ära.
Ülevaloleval pildil poseerib suurim “pahategija”, serblasest väravavaht Goran Aleksic. Just tema süüks peab panema, et Serviti mõru kaotusepilli alla neelama pidi. Niigi said põlvakad suure vaevaga viskele ja siis ajas see koll omakorda pikad käpad-koivad vahele. Muidu ei kujutanud see Bregenz endast midagi eriti imelist, selline harju keskmine sats. Nobedad tagamehed küll, alati jõudsid vabalt veereva pallini enne kui meie pikad. Hästi said viskele ka. Suurem jagu vastaste väravatest sündiski üle Serviti kaitseliini või siis vahelt. Enamasti olid Varusk ja Lõokene nende visete vastu võimetud. Ei juhtunud paraku see kõige parem päev olema. Nii spordis asjad käivadki…
Marius Lepp kurtis intervjuus Vikerraadiole, et lonkas nii kaitse kui rünnak. Tegelikult väga hädaldada ka ei saa, sest Janis Selge ning Mario Karuse olid toredalt teravad ning ilmselt ka parimad mehed Põlva poolt platsil. Oleks Ayzatullov ka mängus on sama hästi kui poleks. Kui Turajev mingi ime läbi viskele saab, siis võib ta hea lataka lajatada. Paraku ta enamasti ei saa, sest liigutused on veel liiga aeglased. Pigem tunnustab koduleht siiski Ardo Puna, teisest meeskonnast raske raha eest üüritud viskekahurit, kes pidi kannatlikult pingi peal marineerima. Kui mees lõpuks teisel poolajal sisse sai, siis olid ihuliikmed kanged ja paar viset läksid mööda, ent kaks järgmist sisse ning 50 pole sugugi paha protsent.
Mis nüüd edasi saab? Mis muud, kui et tuleb seal Austria mägedes ära käia. Kuigi Servitil pole EHF'i välismängudest ette näidata vist rohkem võite kui tol legendaarsel aastal norrakate Stordi üle, võib ju imesid ikka oodata. Kaotada pole ka enam midagi ja julgete päralt on 3. ring.
08.10.11 Põlva Serviti – Bregenz Handball 23-26 (12-11)
Põlva Serviti: Mario Karuse 6, Janis Selge 5, Ardo Puna 2, Raido Peedomaa 2, Marius Lepp 2, Pavel Turaev 2, Hardi Kuimets 1, Kristjan Muuga 1, Yevgeni Kravchenko 1, Siivo Sokk 1.
Bregenz Handball: Lucas Mayer 7, Gernot Waltzl 5, Andraz Podvrsic 5, Markus Wagesreiter 4, Verdan Banic 2, Julian Rauch 2, Marian Klopcic 1.
