Siis, kui Meelis Heli talent polnud veel sündinud ning käsipallurite toimetustest värvipilte ei tehtud, pidi läbi ajama Aare Plaki hallikasvalgete ülesvõtetega. Ometi ei erine pallurite endi harjumused ja treeningkavad praegusest kuigi palju. Nagu nüüd, käidi ka siis aeg-ajalt spa'des lõõgastumas. Pildil katsuvadki Rein ja Andres toonase esiründaja Kalmeri sääre- ja kaelasooni.
Aja edenedes sai juba osta massööri ja seebitaja teenust, ei pidanud pelgalt iseteenindusega piirduma Aga siiski oli see kõik algeline ja odav, võrreldes sellega, millist luksust saavad Eesti ja Balti meistrid endile tänapäeval lubada. Olles edukalt läbinud Eesti karikavõistluste veerand- ja poolfinaalide kadalipu ja alistanud kardetud vastased, saavad Serviti mehed mõnusale nädalalõpupuhkusele Värska muda- ja veeparadiisi.
Juba neljapäeva õhtul oli Setumaa pealinnas kõik superstaaride vastuvõtuks valmis. Köögis podisesid pliidil suured mulgipudru potid, virgad käed segasid savikaussides kohalikku rahvusrooga suulliimi. Suures basseinis mullitas parima kvaliteediga mineraalvesi. Väike privaatne veesilmake roosiõitega pinnal ja teenindava personaliga veerekese pääl seisis tüünelt härrasrahva ehk pea- ja abitreenerite ootel.
Servitil oli aga samal ajal tarvis vormistada veel üks tagasihoidlik formaalsus – fikseerida pääs Eesti karikafinaali. Kuigi esimese mänguga paari päeva eest olid sotid niigi selged ning esimesel poolajal tundus, et Viljandi polegi ühtegi tagavarameest kaasa võtnud ning on võitlusele käega löönud. Pikapeale immitses saali siiski ka Mihkel Jürisson ning nii oli Lembit Nelkel vähemalt ühe mehe näol vahetusmeeste pingil seltsi. Igavuse peletamiseks tegi teenekas treener kohati kurja hellü. Eriti siis kui hoolealused soovisid väravani jõuda susserdades ja saalipõrandal kükke tehes. Lembitule nimelt ei meeldi sugugi kui väravat tahetakse visata kükakil või lausa põrandal roomates. Viimaks lajatas Robert Lõpp kõrgelt hüppelt palli Eston Varuski selja taha. Kohemaid kargas pingilt püsti ka Nelke, lõi rõõmust käsi kokku ja hõiskas :”Vot nii, see on see, mida ma näha tahan…” Kes ei tahaks. Paraku pole eestlased just ülemäära pikad ning sarnast viset viljelevad Maarjamaa parimad pojad (Patrail, Mägi) on välismaale orjaks müüdud. Olari Paumetsal on mõistagi kõik eeldused olemas ning eks ta kasutas ka sedapuhku neid eeldusi mõnuga ja oli koos Raido Peedomaaga omade edukaim.
Kui Viljandi oli mängul vaid kaheksa mehega, siis Serviti pink ägas varumängijate raskuse all. Eks nemad tahavad ka väljakule saada, aga konkurents on nii kõva, et alati ei õnnestu. Juuresoleval pildil püüab Kalmer Musting hoolealuseid virgena hoida, tehes neile aeg-ajalt ajuloputust. Ega pealtvaatajad eriti aru saa, miks mängudes Tapa ja Viljandiga mauravad 3/4 ajast väljakul põhikoosseisu mehed ning pingipoisid alles viimaseks veerandiks kangeks istutud jalgadel platsile komberdama pääsevad. See oleks just nende mäng… aga ju siis on vaja võimalikult suureskoorilist võitu või vajatakse edaspidiseks põhikoosseisu laitmatut koostööd, mida on tarvis harjutada, harjutada ja veelkord harjutada.
Ei saagi aru, mis selle Viljandiga nüüd kaks mängu jutti lahti on. 18-puntised kaotused meistriliiga meeskondade vahel on ilmselgelt liiast ning saalist välja marssides tunned igatsust kõvade mängude järele. Õnneks on natuke Balti liigat tulemas.
25.11.10 Põlva Serviti – Viljandi HC 40 -22 (19-12)
Põlva Serviti: Olari Paumets 8, Raido Peedomaa 8, Janis Selge 7, Roman Ayzatullov 4, Tauri Volt 3, Kristjan Muuga 2, Hardi Kuimets 2, Margo Piksööt 2, Veiko Tigason 2, Priit Poks 1, Priit Jõks 1.
Karikafinaalid mängitakse 17. ja 19. detsembril. Kõigi eelduste kohaselt HC Kehraga. Loodetavasti ei käi Kehra Taani meistriliiga eelviimasega karikavõitjate karikasarja mängides väga alla ja osutab finaalis Põlvale mehist vastupanu.
